Advokaat: milleks riigile info magamistoa ja tagaaia kujunduse kohta?

Viimasel ajal on arutletud, mil määral läheb maakatastri ja ehitusregistri andmete ulatuslik avalikustamine vastuollu eraelu puutumatusega, sest registriandmed võimaldavad muu hulgas saada detailse ülevaate inimeste eluruumidest ja tagaaedadest. See tõstatab küsimuse andmete kogumise ja avalikustamise ülemäärasusest.

Arutelu keskmes ei peaks siiski olema üksnes see, kas näiteks arendaja avaldatud magamistoa ruumilahendused kvalifitseeruvad isikuandmeteks, mida on vaja kaitsta, vaid eeskätt küsimus: mis eesmärgil avalik võim selliseid andmeid kogub ning millises mahus on see põhjendatud?

Andmete, seal hulgas isikuandmete töötlemiseks peab olema avalikust huvist tulenev õiguslik alus. Enamasti seisneb see mõne avaliku ülesande täitmises – näiteks ehitusloa menetlemisel peab kontrollima tuleohutust või vastavust planeeringule. Kas selliste ülesannete täitmiseks on aga vaja teada näiteks lastetoa mööbli paigutust või sisekujundust?

Andmete töötlemisel kehtib minimaalsuse põhimõte: andmeid võib töödelda nii palju, kui see on vajalik, kuid nii vähe, kui võimalik. Lisaks õigusmõõtmele on minimaalsusel ka praktiline põhjus – mida suurem andmemaht, seda suuremad on riigi kulud info säilitamiseks, ajakohastamiseks ja turvamiseks.

Maakasutus- ja ehitusvaldkonda reguleerib ulatuslik õigusnormistik, millele lisanduvad tehnilised standardid ja hea tava. Nende järgimise kontrollimiseks esitatakse mahukaid ehitusprojekte, uuringuid ja ekspertiise. Näiteks eluruumide päevavalguse nõuete kontrollimiseks peab teadma ruumide paiknemist ilmakaarte suhtes; mõnel kasutusalal on oluline sanitaartehnika olemasolu ja nii edasi.

Mida detailsemad on reeglid, seda suurem on andmevajadus nende täitmise kontrollimiseks. Nii on ka poleemika andmete ülemäärase avalikustamise üle kaudselt seotud regulatiivse koormusega.