Trink: saame hakkama ka ELi tellimusteta

Mil määral on EL’iga liitumine Merkole kaasa aidanud?

Tänu ELi rahastamisele on ehitusvaldkonda olnud põhjust investeerida. Arvestades meie siseturu väiksust on see eriti infrastruktuuri välja ehitamisel olnud määrava tähtsusega. Loomulikult on küsimus, kuidas ehitusturg edasi läheb, kui ühel hetkel ELi fondide kaasabil investeeringud kahanevad või lõppevad. See ei toimu mitte liiga kauges tulevikus. Ikka nuputame, millele keskenduda, kui ELi rahadega teid ei ehitata ja torusid ei panda. Samas ma ei arva, et Merko tulevik sõltub ainult EList. Saame hakkama ka ilma nende tellimusteta. Merko jaoks on lähiaastail põhifookuseks uute lepingute saamine. Arvan, et ehitusvaldkonnas tekib meil ajutine tagasilöök eelkõige sel aastal ELi uue rahastamisperioodi tõttu. Võimalik, et 2015. aastast olukord jälle paraneb. Kuna lisaks on meil kinnisvara arendamise valdkond, siis sinna valdkonda investeerime jätkuvalt. Seal me ei sõltu riigihangetest ega tellijatest. Pigem eraklientidest ja nende huvist uusi kortereid osta. Usun, et veel lähiajal on Eestis ja Lätis need arengud positiivsed.

Tänases Äripäeva juhtkirjas kirjutasime, et teoreetiliselt võiks Eesti ettevõtjad osaleda riigihangetel teistes liikmesriikides, ent tegelikkuses see võimalus ei rakendu. On väljastpoolt sisenemine ka pärast kümmet aastat ELis liialt keeruline?

Konkurentsiolukord on igal pool keeruline. Positiivne on see, et kõigil on võimalus – see, kuidas igaüks seda ära oskab kasutada, on hoopis teine küsimus. Ehitusvaldkond on väga kohalik tegevus, pead olema turul kohal, kuna osapooli on väga palju. Pead ise tundma, kuidas turg töötab ja usalduse tekkimine ei tule üleöö. Välisturgudel läbilöömine on alati väga keeruline.

Kas Merko osalemine Saksamaa riigihankel oleks realistlik?

Teoreetiliselt mõeldav, aga selle elluviimine eeldab väga suurt kohalikku võimekust Saksamaal. Isegi kui see võimalus on, tuleb aru saada, et riskid on väga suured. See omakorda ei välista, et tulevikus ei võiks seda proovida.

Varasemalt olete välja hõiganud üksjagu pikaajalisi finantseesmärke. 2010. aastal pidasite paljulubavaks Kiievit ja Peterburi.

Eelmisel aastal jõudis meie Ukraina tütarfirma likvideerimine lõpule ja ka tänases keskkonnas ei näe, et Ukrainas oleks meie valdkonnas mingitki potentsiaali. Ka enne tänast situatsiooni olid sealsel turul väga suured riskid. Põhiküsimus on selles, kuidas kokkulepped ja lepingud peavad. Kui need ei pea, siis kõik toimub väga lühiajaliselt ja on ebausaldusväärne. Oleme nüüd jälginud arenguid eelkõige Peterburi suunal, aga arvestades viimase aja arenguid me hetkel väga aktiivselt sellel suunal ei tööta.