Kaabli puhul vaadatakse tavaliselt selle ristlõiget, isolatsiooni, voolutaluvust ja muid tehnilisi näitajaid, ent märkamata jäetakse oluline omadus, mida pole välimuse järgi võimalik hinnata. See on kaablisoone lõõmutus ehk kuumtöötlus, mis mõjutab otseselt kaabli painduvust paigaldamisel.

- Põhjamaades kehtib elektrivõrkude puhul nõue, et alumiiniumsoonega maakaablid peavad olema lõõmutatud.
- Foto: Prysmian Group
Lõõmutamine muudab metalli töötlemise järel pehmemaks ja plastsemaks. Tänu sellele on kaableid lihtsam soovitud asendisse painutada ning pärast painutamist ei liigu kaabel jõuliselt oma algasendisse tagasi. „Kui kaablisoon ei ole korralikult lõõmutatud, on seda märksa raskem painutada. Samal ajal suureneb oht, et ühenduse juures tekib soovimatu mehaaniline pinge,“ selgitab Prysmian Baltikumi ehitussegmendi tootejuht Raigo Viltrop.
Probleem ilmneb jaotuskappides, alajaamades ja liitumiskeskustes, kus kaabli paigaldusruum on piiratud. Jäik kaabel ei taha jääda soovitud asendisse, vaid toimib nagu vedru, püüdes pärast painutamist uuesti sirguda. See suurendab koormust klemmidele ja ühendustele. „Lõõmutatud kaabliga on paigaldaja töö lihtsam ja tulemus paremini prognoositav. Kaabel on paindlikum,“ kinnitab Viltrop.
Lõõmutamine on metallurgiline protsess, mille käigus kuumutatakse materjal kiiresti vajaliku temperatuurini ning seejärel jahutatakse aeglaselt kontrolli all. Selle tulemusena vähenevad metalli sisepinged ning paraneb selle plastilisus. Prysmian Group Balticsi Keila tehases kuumtöötletakse kaableid eriahjudes. Tehases on mitu ahju, millest suurima võimsus ulatub 540 kilovatini. Üks ahi on hermeetiline ning seda kasutatakse muu hulgas vase lõõmutamisel. Kuna kuumutatud vask reageeriks õhuga, oksüdeeruks ja muutuks tumedaks, täidetakse ahi protsessi ajaks lämmastikuga.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kaabli lõõmutamine on üsna energia- ja ajamahukas protsess. Selleks tuleb kogu kaablit ahjus kuumutada ligikaudu 400 kraadini ning lasta pärast seejärel kontrollitult tasapisi jahtuda. Kaabli lõõmutamiseks kulub sisuliselt ööpäev.

- Kaabli lõõmutamiseks tuleb kogu kaablit ahjus kuumutada ligikaudu 400 kraadini ning lasta pärast seejärel kontrollitult tasapisi jahtuda. Kogu protsess võtab aega ühe ööpäeva.
- Foto: Prysmian Group
Traati on võimalik lõõmutada ka kohe tõmbeprotsessi ajal ja seda kasutatakse laialdaselt, sest see on oluliselt kiirem. Viltrop nendib, et siiski ei pruugi üksikute traatide lõõmutamine anda soovitud tulemust. „Kui lõõmutatud traadid hiljem kokku keerutada ja vormida, tekivad materjali uuesti sisepinged ning osa soovitud pehmusest võib kaduda. Seetõttu on oluline hinnata lõõmutust kogu valmiskaabli puhul.”
Eestis sündinud idee jõudis Leedus täpsemate katseteni
Põhjamaades kehtib elektrivõrkude puhul nõue, et alumiiniumsoonega maakaablid peavad olema lõõmutatud. Samas ei ole otseselt mõõtekriteeriume määratletud. Seetõttu on ka järelevalveasutustel keeruline nõuetele vastavust kontrollida ja lähtutakse tootja kinnitusest.
Probleemi lahendamiseks koostas Elektrilevi katsetusjuhise, mille alusel mõõdetakse, kui palju võtab kaablisoon pärast painutamist algse kuju. Kuigi see ei ole standardmeetod, on katse lihtsasti elluviidav ning näitab, kas lõõmutus on olnud piisav.
Leedus hakati Eestis tehtud katseid edasi arendama. Prysmiani Leedu esindaja Mindaugas Liaugminas selgitab: „Leedus on võrguettevõtja ESO seadnud lõõmutatud alumiiniumjuhtidele konkreetsed tehnilised nõuded, et vältida olukorda, kus tootja ja võrguettevõtja tõlgendavad lõõmutust erinevalt. Saime aru, et see nõue tuleb standardida, et kõik saaksid ühtemoodi aru, mida tähendab lõõmutatud kaabel.“
Soov oli kindlaks määrata standardist lähtuvad konkreetsed lõõmutamise parameetrid, et ühelgi osapoolel ei tekiks kahtlusi andmete tõlgendamisel. Probleem võib näiteks tekkida ka siis, kui kaks kaablit näevad väliselt täiesti ühesugused välja. Lõõmutuse tegelik tase ei ole juhtide peal silmaga nähtav ning pärast nende kokku keerutamist ja vormimist võivad erinevused selguda alles paigaldamisel.
Kuidas mõõta silmale nähtamatut omadust?
Lõõmutuse hindamiseks saab kasutada nii praktilist painutuskatset kui ka standarditud mehaanilisi katseid.
Elektrilevi juhendi P270 järgi saab juhi lõõmutust hinnata, kui painutada seda kõigepealt 90 kraadi, seejärel vabastada ja mõõta, kui palju juht algasendi suunas tagasi liigub. Mida suurem on tagasipööre, seda suurem on jääkpinge. Katse nõudeid täidab juht, mille kõigi soonte mõõdetud tagasipöördumisnurk jääb alla 20 kraadi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teine võimalus on hinnata alumiiniumtraadi tõmbetugevust ja pikenemist. Standard EN IEC 62641:2022 käsitleb elektrijuhtides kasutatavate alumiinium- ja alumiiniumsulamitraatide mehaanilisi omadusi ning võimaldab hinnata ka lõõmutatud alumiiniumi omadusi. Nende omaduste väärtused määratakse laboris eriseadmete abil.
Prysmiani Keila tehases tehtud katsed kinnitavad nende meetodite asjakohasust. Kui standardi järgi peab lõõmutatud traadi venivus olema vähemalt 20%, siis lõõmutatud traadi puhul oli see selgelt suurem, kusjuures lõõmutamata traadi puhul vaid ligikaudu 3%. Ka Elektrilevi juhendi järgi toimides ei olnud painutuskatses 20 kraadi tagasipöördumine lõõmutatud juhi korral probleem ning lõõmutamata traat ületas seda näitajat ligi kaks korda.

- Lõõmutuse hindamiseks saab kasutada nii praktilist painutuskatset kui ka standarditud mehaanilisi katseid.
- Foto: Prysmian Group
Praktilises töös võib esimese kvaliteedi vihje anda paigaldaja kogemus. Kui kaabel on ebatavaliselt jäik või kipub pärast painutamist tugevalt tagasi algasendisse liikuma, tasub kaabli omadusi täpsemalt kontrollida.
Eestis ja Leedus on arutatud, kuidas lõõmutuse nõuet täpsemalt kirjeldada. Kui Eestis on mindud oma juhendi väljatöötamise teed, siis Leedus on koostatud konkreetsed standardinõuded. „Kuigi lähenemine on veidi erinev, on eesmärk sama: määrata konkreetne lõõmutuse mõõteväärtus ja tagada seeläbi elektriühenduste pikaealisus,” võttis Liaugminas teema kokku.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Iga tugevama vihmasaju järel kordub tuttav pilt: tänavad muutuvad ajutiselt jõgedeks, ristmikud jäävad vee alla ning liiklus on häiritud. Tartu ja Tallinn on viimastel aastatel kogenud üleujutusi korduvalt. Ka mujal Eestis on tugevad vihmasajud põhjustanud ulatuslikke kahjustusi – näiteks purunesid hiljuti Valgamaal Tõrvas kaks paisu. Enamasti peetakse üleujutuste põhjuseks erakordset ilma, kuid tegelikult peitub suurem probleem linnaruumi arengus ja vananenud sademeveetaristus.