Küsimus on praegu selles, mis saab edasi. Arvata võib, et järgmisel jaotusperioodil jäävad Eestile eraldatavad summad tunduvalt väiksemaks, sest lõppude lõpuks peaks Eesti olema juba piisavalt tugev, et saada hakkama oma jõududega. Kui euroraha marjamaa otsa saab, algab karjamaa ajajärk.
Ka praegu on tellija hädas, kuna meeleheitel ehitusettevõtted on töö saamiseks valmis tegema väga riskantseid pakkumisi.
Alla omahinna tehtud pakkumistega võidetud hanked on põhjustanud rohkelt peavalu, kohtuvaidlusi, võlgujäämist ning töödega venitamist.
Kas saame aga loota, et pärast kümnete miljardite suuruse summa kadumist on üldine majandusolukord juba sedavõrd paranenud, et ettevõtja saab vaid oma jõududega hakkama?
Põhjamaades, näiteks Soomes, Rootsis ja Norras on riiklikud abipaketid aidanud ettevõtetel keerulistel aegadel vee peal püsida.
Eestis niisugused toetused sisuliselt puuduvad, kui välja arvata KredExi toetused, mis üldpilti väga palju ei mõjuta.
Praegu on Euroopa Liidu toetused masu ajal lihtsalt kompenseerinud riigi vähenenud rahastamist, toomata kaasa täiendavat kasvu. Ehk on kõige hullem majanduses siiski möödas. Käes on aeg vaadata ette...